30 Day photography challenge 3-päev

    Kui te arvate, et väikest last on võimatu pildile saada, siis arvake uuesti..seda Duracelli jänkut on veel raskem pildile saada, kui ei usu, siis tulge ja proovige järgi.
     Ongi kuidagi järgmine päev jälle õhtusse veerenud ja ma ei ole selle aja möödumise kiirusest arugi saanud. Alles nagu oli hommik ja näed nüüd, kaugel ei ole enam hetk, kui tuleb magama juba minna. Lohutav on seegi, et nädalavahetus on ees ja saab selle H-ga veeta. Uskumatu, hetkel tal päevane vahetus, st et uinun ma ikkagi tema kaisus, aga terve päev kodus olles, tuleb ikka jube igatsus peale. Ma ei kujuta näiteks ettegi, et ta Soomes töötaks ja ma näeks teda alles mõne nädala pärast, või mis veel hullem, mõne kuu pärast. Aga ikkagi, juba igatsen...vaid mõned tunnid veel. Aga kuhugile ära kadunud sõpru igatsen ka...aga näed, nemad ei tule niimoodi. Siis tuleb lihtsalt ise kodunt ära minna?:P Või siis andke teada ja tulge.

30 Day photography challenge 2-päev

Jäi kuidagi pildi üles seadmine hilja peale, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Ja no pilte oli palju, aga see oli neist kõige normim(ma ei saa ütelda, et kõige ilusam, sest see ei olnud kõige ilusam..mõtted olid paremad, kui teostus). Aga homset pilti nt ei kujuta ma üldse kuidagi ette, et kuidas seda teha, aga kuna ma olen siiani kõigega hakkama saanud mis elu siiani mu teele toonud on, siis see saab loodetavasti käkitegu olema. Niiet jääme siis pöidlaid peos lootma, et homme tuleb ka ikka pilt. ;)

30 Day photography challenge 1-päev

   Kui juba sai sellest challengist lubatud osa võtta, siis tuleb hakata neid pilte ka tegema. Loodan, et Teile meeldib sama palju, kui mulle. Palju päikest Teile kallikesed tänasesse päeva. ;)

A life without challenges is a life wasted.

    Alates 1. oktoobrist alustan 30 päeva fotograafia väljakutsel osalemist. Eks näis, kui palju mul see meeles on. Eks paljude teemade kohta on juba endal silme ees pilt, aga kuidas see päriselt välja tuleb, vat see on juba midagi muud, aga loota ju tasub, et kõik pildid tulevad suurepärased. Kuna kasutan piltide tegemiseks täitsa tavalist digikat, siis kvaliteet on muidugi hulga halvem, kui teistel selles väljakutses osalevatel peegelkaamerate omanikel. Aga eks enda jaoks ma loodan, et need pildid sobivad mu enda jaoks ikka ja siia panekuks ehk sobivad ka.
    Eks ma eelmine postitus ütlesin küll, et proovin igapäevaselt pildistamas käima, aga nii ilusasti siiski kõik ei läinud, sest nagu te ehk aru olete saanud, siis on kohale siiski jõudnud natuke jahedamad ilmad, aga lohutav on seegi, et ilmateada lubab igatahes natukenegi soojemaid ilmasi.

Vat sellised päikselised ilmad võikski edasi olla. Seda pilti vaadates hakkan ikka väga palju oma pikki juukseid igatsema, aga järgmisel hetkel on mõttes juba see, et peaks juuksed veel lühemaks laskma lõikama. Ja üleüldse peaks midagi muutma. Kuid millised muutused tulevad, eks seda millalgi näha ole. Koguaeg on mõtteid, et teen seda ja seda, aga samas, on väheseid hetki, mil ma teen seda, mis tavaliselt plaanis on. Põhiline on siiski koristamine kodus, ma ei kujuta ette, mis minuga juhtunud on, aga iga päev käin ma kõik kapi pealsed üle niiskete lappidega, teised neid tolmukübemekesi ei näe, aga näed, mina näen.Niiet tuleb keegi appi koristama, kui ei ole midagi koristada?
    Lugesin mingi hetk, et 30. septembril läheb Orkut kustutamisele, siis pidin ikka viimastel päevadel sealt ka läbi kiikama ja igaks juhuks kontrollima, et ega mul seal midagi väga olulist kaotsi lähe. Ei olnudki midagi erilist, aga pilk jäi pidama iseloomustuste peal. Neid oli küll vähe, kuid need inimesed, kellelt need saadud olid on kuidagi kõik kuhugile ära kadunud, millest on ikka kuradima kahju. Aga samas, ma mõtlen, et kui inimesed ei ole suhtlema jäädud, siis on siiski selle jaoks mingi põhjus..mis põhjus, seda ma ei tea. Ja eks ole kõigil elu kiire ja eks igaühel oma tegemisi palju. Niiet viimane aeg on ka teil oma Orkut üle vaadata, kui te seda omate.

     Aga homme võtke selline ülesanne, et kirjutage/helistage mõnele teie jaoks eriliselt tähtsale inimesele ja öelge talle, et ta on teile kallis. Te ei tea iial, millal võib selle jaoks liiga hilja olla.
    Armastan Teid kõiki mu kallikesed! ;)

Elu on lill,aga vahetevahel ka kärbseseen

    No tegelt ei ole asi nii ilus ka, et elu kohe lill oleks. Lihtsalt, kuidas suudavad kõik asjad minu juuresolekul katki minna?(no tegelt ei ole ju asi nii hull ka, aga nagu naisterahvastele omane, siis tuleb natuke draamatseda ka) Alles see oli(mis sest, et see oli üle nelja aasta tagasi), kui mu imetoredad vanemad kinkisid mulle läpaka. Kui mul oli see pool aastat olnud, juhtus olema selline tore hetk, kui ta pilti ette ei võtnud, lahendati see probleem ja öeldi, et hea, kui see läpakas paar kuud veel vastu peab. Ja nüüd siis juhtuski see hetk, kui mu ilus kirsipunane SAMSUNG ütles mulle aidaaa....aga samas, ütles mulle *TERE* minu uus lumivalge ASUS(kusjuures sisselülitades ta just seda ütleski).Muidugi teeme ka eelmise kallikese korda, aga ega siis kõike korraga ju teha saa.

 

    Kui mul muidu oli vähemalt vabandus olemas(eks see põhjus oligi läpaka jupsimine), et miks ma midagi siia kirjutanud ei ole ja miks on eelmisest postitusest nii kaua aega möödas. Nüüd pean uued vabandused välja mõtlema? Mõtteid on peas küllalt, et mida kirjutada, aga olete te aknast välja vaadanud? Seal on ju imeilus ilm olnud viimasel ajal, niiet minge ja nautige seda viimast sooja, mis siia poole veel saadetud on. Küll tuleb kohe varsti aeg, millal istume kõik omas kodus ja väljas nii märg, kui veel võimalik. Viimase aja ilusate ilmade puhul sai ka digikas välja otsitud. No kui täitsa aus olla, siis oli see juba ammu sahtlist väljas ja eks mõned üksikud pildid ka siin-seal tehtud, aga kui tihti ma ikka selle taskusse pistan, kui välja lähen. Ja muidugi väljas olles kirun ennast alati, et miks ma seda ikka kaasa ei võtnud. Niisiis saigi eile välja puude vahele jalutama mindud ja segi nägi välja nii- H. kõndis ja otsis vaatamisväärsusi ja näitas mida pildistada, ja mina siis viskasin pikali maha ning pildistasin. Koju jõudes oli neid pilte umbes 70, kujutage nüüd ette, mina keset Räpsu-pikali/püsti/pikali/püsti ja nii ikka palju kordi, aga see kõik tasus ennast ära, sest ma sain lausa 4 ideaalset pilti.

Eks ole ilus ju?

 

   Eks see võib minu mõtlemises ka kinni olla ja ehk ei olegi see pilt ilus, ning äkki on arvutis asi, mis muudab selle pildi ja ka muud mulle meeldivad. Igatahes kavatsen ma neid toredaid ilmasi veel nautida ja proovin iga kord oma seebikarbi ka kaasa võtta, et midagigi jäädvustada, isegi kui nendest suurtest piltide hunnikust peaks mulle meeldima vaid üks, kuid ma usun, et isegi see 1 oleks seda kõike väärt. Või mis? Niiet, kes tuleb ja lähme homme pildistama?

The people who are meant to be in your life will always gravitate back towards you, no matter how far they wander.

   Te ei kujuta ette mitmeid kordi ma võtsin blogi lahti ja hakkasin uut postitust kirjutama, aga iga kord tuli jälle midagi ette ning postitada jõuan ma siis alles täna. Elu tundub kuidagi kiire, mis sest et see seda ei ole, pigem kuidagi hästi aeglane.        
    Õnneks on möödas marjaaeg ning külmkamber igasugu toormoose täis ja nüüd tuleb siis talve ootama jääda. Mitte et praegu need head ei oleks, aga talvel toovad need moosid suve kohe lähemale. Isegi seeni sai natuke purki pandud ja  ärgem unustagem kurke(neid ei ole kunagi palju). Loodetavasti saab peatselt jälle seenele, aga selles tuleb loota kõige vägavamale, et ta ikka vihma meile saadaks.
     Vahepeal sai Tallinnas käidud ja H-i sugulastega kohtutud. Esimesel päeval jalutasime vanalinnas ja nautisime sellise kuumusega trollisõitu. Muidugi saime ka Empsiga kokku ja veetsime tema toredad tunnid. Aitäh Sulle selle eest. Ehk näeme varsti jälle. Isegi Tln-s olles ei suutnud ma oma aedniku käsi paigal hoida ja sai taimedega tegeledes õhtuid veedetud. Algselt oli plaanis seal kauem aega veeta, aga koduigatsus tuli peale(pigem ikka Veiko igatsus) ja no mina, kellele pere väga tähtis, siis muidugi igatsesin neid ka. Rongiga sõitmine sai ka muidugi ära proovitud, ma ei kujuta ette, et ma oleks pidanud hulga pikema aja istuma kuskil bussis.
   Viimasel ajal olen hakanud mõtlema sellistele inimestele, keda ma tõesti usaldan...neid inimesi on millegi pärast järjest vähemaks jäänud. Eks nii ongi, et aja möödudes jäävad meie kõrvale need kõige tähtsamad- ja teised ju siis polnud meie kõrvale jääma.                 

Ahjaaaa, uus soeng tuleb ka muidugi ära näidata, mis enam ei olegi ju nii uus, aga sellegipoolest...I Love It. Ja mis on Teie arvamus?

Lilled juustes...

   On ju lõpuks siiski suvi ja oleks aeg minu meelest midagi uut juustega teha proovida ja nii seangi ma homme ennast juuksuri juurde, eks näis millisena(kahemillisena) ma sealt välja astun. Viimati käisin ma vist juuksuris umbes aasta tagasi ehk ja  no minu meelest on juuksed siiani ilusad olnud, aga aeg oleks siiski muutus läbi viia. Plaanis on igatahes juuksed lühikeseks(ikka hästi lühikeseks) lõigata, aga eks no juuksur oskab ehk rohkem soovitada, et millist lõikust sobib mulle just teha. Mul olid lühikesed juuksed vist viimati 10 aastat tagasi, kui ma just valesti ei mäleta. Kahjuks ei ole ma siiani leidnud peale šampooni muid juukseholdusvahendeid, mis minu juustele sobinud oleks, aga ehk on lootust midagi leida.
 Milliseid juuksehooldustooteid kasutate Teie peale šampooni? Nautige päikest ja särage ise nagu päike.